PRG1027 “Keskaegse populatsiooni struktuur, tervis ja haigused Eesti territooriumil vana DNA vaatenurgast (1.01.2021−31.12.202)”, prof Kristiina Tambets, Tartu Ülikool, Loodus- ja täppisteaduste valdkond, genoomika instituut.
Käesolev projekt keskendub Eesti keskaja (13.-16. saj. AD) demograafilise ajaloo uurimisele vana DNA vaatenurgast, kombineerides inimese populatsioonigeneetika ja patogeenide uurimise arheoloogiliste ja antropoloogiliste andmetega. Keskaega kirjeldavad ristisõjad, vallutused, näljahädad, epideemiad ja linnastumine tõid Eesti territooriumile suuri sotsiaalseid ja kultuurilisi muutusi. Kirjalikes allikates kirjeldatud sündmuste mõju keskaegse elanikkonna struktuurile ja tervisele on aga paljuski uurimata. See projekt uurib keskaegses ühiskonnas aset leidnud kultuuriliste ja sotsiaalmajanduslike muutuste mõju Eesti tolleaegse ja evolutsioonilises plaanis ka tänase elanikkonna struktuurile ja tervisele. Projekt lisab viimase peatüki Eesti rahva aja loole vana DNA perspektiivis ja avab uusi võimalusi kunagise ja tänase ühiskonna genoomiuuringute ühildamiseks ning meie geneetilist pärandit ja tervist mõjutanud sündmuste kaardistamiseks.
PRG1071 “Meie ja naabrite isad-emad: kust ja millal nad tulid? (1.01.2021−31.12.2024)”, prof Richard Villems, Tartu Ülikool, Loodus- ja täppisteaduste valdkond, genoomika instituut.
Meie projekti andmed ja analüüsid pärinevad geneetika valdkonnast, kuid otsime vastuseid esmajoones metaküsimustele humaniorast: nii ajaloost selle kõige laiemas tähenduses kui ka keeleteadusest. Inimgeneetika uuringute kiire areng viimase kümne aasta jooksul võimaldab ehitada märksa kandevõimelisemat inter- ja transdistsiplinaarset silda naturalia ja humaniora vahel. Projekt lähtub ja otsib vastuseid ammu sõnastatud küsimustele: “kes me oleme, millal ja kust me tulime?”. Meie eesmärgiks on rekonstrueerida uuel tasemel tänapäeva eestlaste ja nende naabrite isa- ja emaliinide keerukat “ajalugu” ning siduda tulemused geneetikast teadmistega arheoloogiast, ajaloost ja keeltest, kaasa arvatud igihalja küsimusega – millal hakati siinmail rääkima läänemeresoome keeli? Sealjuures ei ole ajalugu ega keeleteadus selle projekti vahetu teadusliku uurimistöö objektideks, vaid tulemuste interpretatsiooni platvormiks.
PUTJD926 “Läänemeresoome keelte struktuurijoonte püsivus ja muutuvus keelekontaktide valguses” (1.03.2020−28.02.2023), Miina Norvik, Tartu Ülikool, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, eesti ja üldkeeleteaduse instituut; järeldoktorantuur Uppsala Ülikoolis.
Projekti eesmärk on välja selgitada, millise jälje on eesti keele ja teiste läänemeresoome keelte grammatikasse jätnud kontaktid indoeuroopa keeltega ning mil määral keeleala erinevates osades toimunud kontaktid üksteisest erinevad või üksteisega sarnanevad. Näiteks analüüsitakse seda, mil viisil erineb liivi-läti kontakti tulemus vepsa-vene või hoopis soome-rootsi kontakti omast. Vaatluse all on kõik läänemeresoome keeled põhimurretega ning peamised (ajaloolised) kontaktkeeled (läti, vene, rootsi, saksa). Uurimus lähtub võimalusest kasutada uusi suuremahulisi keelte andmebaase, kus on esindatud ka läänemeresoome keeled. Projekti tulemused näitavad, millised struktuurijooned on läänemeresoome keeltes olnud püsivamad ning seega keeli enam ühendavad ning millised on kontaktsituatsioonis enam muutustele allunud. Töö võimaldab saada keelealal toimunud arengutest terviklikuma pildi ning tagada läänemeresoome keeltele võrdlevates uurimustes suurema kõlapinna.
EKKD12 “Eesti rahva etniline ajalugu uute teadustulemuste valguses (1.01.2019−31.12.2021)”, Mari Tõrv, Tartu Ülikool, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, ajaloo ja arheoloogia instituut.
Aastatel 2020.–2022. koondatakse kolleegiumi juhtimisel viimase kümnendi teadustulemused Eesti rahva etnogeneesist, et esitada tänapäevane pilt Eesti rahva kujunemisest 11 000 aasta tagusest ajast kuni tänapäevani. Mari Tõrva juhtimisel on selleks ellu kutsutud projekt “Eesti rahva etniline ajalugu uute teadustulemuste valguses” (EREA II), mida rahastatab Haridus ja Teadusministeeriumi programmist “Eesti keel ja kultuur digiajastul”.
Projekti “EREA II” keskmes on humanitaarteaduste tuumküsimus – kes me oleme ja kust me tuleme. “EREA II” raames luuakse unikaalne veebikeskkond, kus uusimatele multidistsiplinaarsetele uurimistulemustele tuginedes antakse kriitiline üle- ja sissevaade Eesti rahva etnilisest ajaloost. See multidistsiplinaarne projekt koondab esmakordselt ühte
kohta andmed arheoloogia, ajaloo, geneetika, lingvistika, folkloristika, etnoloogia, geoloogia ning geograafia vallast, võimaldades senisest täpsemaid ning mitmekülgsemaid järeldusi ja üldistusi Eesti rahva kujunemist mõjutanud/mõjutavate protsesside mõistmiseks alates esmaasukate saabumisest kuni 21. sajandi kiirete muutusteni. “EREA II” koondab uue teadmise presenteerimise kaudu seni erinevatesse teaduskogudesse, andmebaasidesse ja
arhiividesse talletatud algandmed Eesti rahvastiku kujunemisest läbi aastatuhandete ja teeb need kättesaadavaks nii laiemale publikule kui ka rahvusvahelisele teadlaskonnale.
GHVAJ0029PR (PRG29) “Võõras vs kohalik kesk- ja uusaja toitumisharjumustes Läänemere idaaladel: päritoluanalüüside kasutamine tarbimismuutuste jälgimisel (1.01.2018−31.12.2022)”, Valter Lang, Tartu Ülikool, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, ajaloo ja arheoloogia instituut.
Arheoloogilised ja ajaloolised andmed näitavad toiduainete, eriti merelist päritolu saaduste sissetoomist Läänemere idaaladele juba alates keskajast. Samas puudub meil siiani avaram ülevaade toiduainete impordi tõelisest ulatusest ja tähtsusest vastandina kohaliku ressursi kasutamisele. Ümbritsev mereline ja maismaaline elukeskkond pakkus kindlasti rikkalikku ja mitmekesist söögipoolist meie esivanematele, kuid miks siis ikkagi esmapilgul kohalikuga paljuski samalaadse toiduse import? Käesolev interdistsiplinaarne projekt uurib ajalis-ruumiliste päritoluanalüüside põhjal 13.–18. saj Eesti ja Läti inimeste toitumisharjumusi ja -võimalusi, kombineerides esmakordselt siin loodusteaduslikke (kala-, linnu- ja loomaluud kui söögipoolise materiaalsed jäljed), antropoloogilisi (inimskeletil ainevahetushäiretest tingitud paleopatoloogiad ja luukoe keemia kui toitumise laadi ja päritolu peegeldajad) ning kirjalikke ja arheoloogilisi allikaid ühtse eesmärgiga.
PRG243 “Looduslik valik ja migratsioonid inimese geneetilise varieeruvuse kujunemisel Ida Euroopa lauskmaal. Vana-DNA uurimus (1.01.2018−31.12.2022)”, Mait Metspalu, Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli genoomika instituut.
Vana-DNA uurimise tormine areng on põhjustanud revolutsiooni meie arusaamades evolutsioonilistest ja demograafilistest protsessidest, mis mõjutasid tänapäeva inimese geneetilise diversiteedi kujunemist ning geenide ja fenotüübi vahelisi suhteid, sh haiguseid. Siiski pole seni suudetud vana-DNA proove koguda laiast geograafilisest piirdkonnast – Ida-Euroopa tasandikult. Selle tühimiku täidame siinse projekti käigus sekveneerides >400 vana-DNA proovi ühes oluliste isotoobianalüüsidega. See võimaldab meil populatsioonide keerukat ajalugu rekonstrueerida mitte ainult geneetilisest perspektiivist, vaid heita valgust ka sotsiaalsetele struktuuridele ja liikuvusele, toitumisele ning tervisenäitajatele läbi mesoliitikumi ja rauaaja. Määrame haiguste riski muutumisega seotud geneetiliste variandide revolutsioonilised rajad. Neil tulemustel on otsene mõju Eesti personaalmeditsiini teoreetilise tausta arendamisele ning ühiskonna
üldisele avatusele.
PP1GI19936 “Keskaegse populatsiooni struktuur, tervis ja haigused Eesti territooriumil vana DNA vaatenurgast (7.08.2019−31.12.2020)”, Kristiina Tambets, Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli genoomika instituut.
Projekt keskendub Eesti keskaja (põhiliselt 13.–16. saj. AD) demograafilise ajaloo uurimisele vana DNA (aDNA) vaatenurgast. Erinevalt Kesk-Euroopast ja Skandinaaviast algas keskajaks nimetatav periood Eesti aladel märksa hiljem. Ristisõjad ja vallutused tõid Eestis kaasa suured sotsiaalsed,
kultuurilised ja majanduslikud muutused, mis muutsid siinses ühiskonnas arvatavasti ka geneetilist struktuuri. Projekti raames kirjeldame aDNA alusel Eesti keskaegse populatsiooni geneetilist mitmekesisust ja analüüsime tolleaegse rahvastiku üldist ja individuaalset tervislikku seisundit patogeenide leviku ja suu mikrobioomi koostise alusel. See annab meile võimaluse paremini mõista siinsetel aladel ka täna levinud haiguste ajaloolisi tagamaid. Projekti tulemusi kasutatakse Eesti rahvastiku ajaloo ühe lünga täitmiseks ja selle raames saadud teadmised ja oskused annavad meile täiesti uusi võimalusi rahvastiku tervisliku seisundi ajalooliste tagamaade kaardistamiseks aDNA uuringute abil.
PUT1217 “Populatsiooni struktuuri ajaline dünaamika Eesti aladel vana DNA ja kaasaegsete populatsioonide genoomiandmestiku põhjal (1.01.2016−31.12.2018)”, Kristiina Tambets, Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli genoomika instituut, Eesti Biokeskus.
Projekt tõstab meie interdistsiplinaarse teadustöö, mille eesmärgiks on heita valgust eestlaste tänasele geneetilisele mitmekesisusele viinud demograafilistele sündmustele, kvalitatiivselt uuele tasemele, kaasates sellesse “vana” DNA uuringud. Toetudes meie kogemusele populatsioonigenoomikas ja arheogeneetikas ning eriti meie esialgsetele andmetele antud uurimissuunal asume me uurima Eesti neoliitiliste asukate geneetilist materjali fookusega kamm- ja nöörkeraamika ajastutel, aga ka mesoliitikumist pärinevat kui baastaset. Meie põhiliseks eesmärgiks on üks olulisimaist: dokumenteerida geneetika abil inimeste tõenäoliselt ulatuslikke liikumisi selles Euroopa osas alates holotseenist, nende suunda ja mõju tänapäeva varieeruvuse kujunemisele. Arheoloogiliselt hästi iseloomustatud inimsäilmete geneetilise andmestiku kõrvutamisel kaasaegse populatsioonigeneetilise andmestikuga saame me välja tuua eestlaste etnogeneesi võtmesündmused Euraasia geneetilises ja ajaloolises kontekstis.
IUT24-1 “Täisgenoomse ajastu koidik arheogeneetikas (1.01.2014−31.12.2019)”, Richard Villems, Eesti Biokeskus, Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli genoomika instituut.
Selle projekti ainevallaks on esmajoones arheogeneetika: me soovime mõista, kuidas tekkis ja arenes tänapäeva inimkonna geneetiline varieeruvus. Meie uurimistöö “sündmuste horisont” paikneb ajas sügavamal kui anatoomiliselt moodsa inimese (AMI) liigi teke, kuid meie põhiliseks eesmärgiks on mõista, kuidas on kulgenud maailma asustamine AMI poolt ajas ja ruumis – läbi ekspansioonide ja taganemiste, kohastumiste ja segunemiste. Meie uurimistöö ammutab ideid ja ühtlasi ka pakub neid distsipliinidele nagu arheoloogia, ajalugu laiemas tähenduses, etnoloogia ja keeleteadus, arenedes seega trans-distsiplinaarses keskkonnas, jäädes samas metodoloogiliselt populatsioonigeneetika haruks ja olles selles mõttes tihedas seoses inimgenoomi uurimise tänapäevaste trendidega. Me oleme olnud tegevad sel suunal alates hilistest 90-ndatest. Käesolevaga kavandame me põhjalikku arenguhüpet, viies oma arheogeneetilisted uuringud täisgenoomide analüüsile.
IUT20-7 “Eesti Läänemereruumis: majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste protsesside arheoloogia (1.01.2014−31.12.2019)”, Valter Lang, Tartu Ülikool, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, ajaloo ja arheoloogia instituut
Projekt jätkab TÜ arheoloogia osakonna kahe varasema sihiteema temaatikat Eesti esiaja ja vara-ajaloo arheoloogilisel uurimisel. Kiviaja uuringutes keskendutakse esmaasustuse ja püügimajandusliku ühiskonna kujunemisele ning nn neoliitilise paketi levimisele Eestis ja naabermaades. Täpsustatakse mitme keraamikastiili dateeringuid, keraamika kasutusvaldkondi, toormaterjalide hankimist ja eksootiliste materjalide levikut. Pronksiaja osas vajavad lähemat uurimist leiuvaesuse põhjused 2. aastatuhandel eKr, kivikirst- ja tarandkalmete kronoloogia maetute AMS-dateeringute alusel, samuti maakasutussüsteemid ja pronksitöö. Rauaaja osas uuritakse edasi võimukeskuste dünaamikat ja nende seost muu asustusvõrguga. Laiendatakse süstemaatilist uurimistööd seni vähe käsitletud keskaja ja varauusaja arheoloogilise materjali osas. Projekti tulemusena valmivad üldkäsitused Eesti kiviaja (Estonian Archaeology nr 2), hilisrauaaja (EA nr 5) ning keskaja ja varauusaja kohta (EA nr 6).